Rahutu hing.

Täna said ostetud piletid meie kõigi sõbra Ryaniga jaanuari lõpuks Saksamaale. Läheme preili Madlega Bremenit avastama ja praeguse seisuga on plaanis ka Berliini minna. Viimane külaskäik jättis hea mulje ja nüüd tahaks rohkem süveneda ning turistitada. Kui Berliini ei jõua, siis Hannoveri ikka. 400 vs 125. Umbes-täpselt. Igasugused näitamised näpuga ja muud sedasorti soovitused on väga oodatud. Eks paistab, mida toob meile ilmataat ja rahakott, aga nüüd on kindel, et minema peab. Selle haiguse nimi on muide "Tahan veel!". Kahju, et mu ladina keel mahakirjutamise tasemel on, muidu paneks selle lausa ümber.

Ma elan neljandat aastat Tartus. Mul on viimast aega suur rahutus kolida. Korraks oli see peaaegu isegi reaalseks teemaks, aga vaibus. Andes endale aru, siis ei ole väga mõtet. Lõpetan kooli (jah, mina lõpetan, mitte "kool lõppeb" - ise ei lõppe, kahjuks) ja sellega saab Taaralinna aeg otsa. Sinna on (jaanuar, veebruar, märts, aprill, mai, juuni - loeb sõrmedel) KUUS kuud. Pool aastat on nii ebamäärane. See tähendab, et mul on 6 x ~30 = 180 päeva, et sõlmimata otsad sõlmida ja sidumata seotised siduda ja ise ära liduda. Ma mõtlen, et võib-olla ikka tahan isegi omaenese lõpuaktusele minna. Ma tahan, et need sügisel öeldud ja mind valusalt tabanud sõnad ei käiks minu pihta. Tahaksin olla enese üle uhke, aga enne kui sinnani jõuan, tuleb veel palju tööd ära teha. Iga äripäev 8 tunni jagu, vahel ka nädalavahetusel, tunniliselt küll vähem, aga siiski. Tööpäev on ikkagi tööpäev. Tuleb tulla koju, enesele toit vaaritada ja lugeda, lugeda, õppida, uurida. Tegelikult on asi segane minu jaoks ja ma pelgan seda. Alustamine pidi kõige raskem olema.

Kui keegi saaks, siis ma väga palun, laske päike välja. Kell 15 teatasin töökaaslastele, et on saabunud öö. Kell 16 teatasin, et saabunud on kesköö. Peaks vist lisama, et lõppematu. See on lõiv pikkade valgete suveööde eest, mida ma nii koledasti armastan. 20. november oli see ilus päev, mil päike tõi mulle mu elu tagasi, vähemasti osaliselt. Istusime, peesitasime, alguses sõime ja muidugi rääkisime, palju. Käisin ära, rahustasin oma hinge ja tulin. Värskemana. Mõni koletis ikka kraabib seest, aga ma ei ole enam nii tühjaks tõmmatud. Kahju, et nii läks, muidugi... Ma loodan, et tal saab parem ja ta on oma valikuga rahul ja nad ei saaks sedasi haiget enam. Katkiseid inimesi on valus vaadata.

Sina ise pead!