Üheksas päev, kolmapäev 03.08.2011

Karlsruhe – parem koht Karlsruhe ääres – tankla Offenheimi ringi lähedal – tankla Bad Kreuznachi lähedal - Frankfurt Hahni lennujaam – Trier (270 km)

Volks, skaudibuss hulga koliga, paarike Opeliga (?), venelane Mersuga, isa ja tütar Volkswageniga

Hommik algas vihmahoiatusega. Mööda kihutavad autod ei ärata, kuid paar piiska küll. Ju Poola õpetas. Õnneks piirduski asi ainult hoiatusega. Hommikul sai selgeks, et olime end üsna ebamugavasse kohta tuduma pannud. Sipelgad olid meid vallutanud. Eriti rõõmsad olid nad, kui ma hommikusi kokandusminuteid läbi viima hakkasin. Vesi hakkas otsa saama. Õnneks oli veel pudel lahkelt jagatud mahlalaadset toodet. Hommikud on ikka üldiselt ühtemoodi. Sildiga „Frankfurt“ me tee äärde ka läksime. Olin juba öösel kindlaks teinud, et me kiirteel ei oleks. Koht oli siiski piisvalt sitt: autodel kiirus sees. Samas öeldi meile, et sealt peaks minema Frankfurdi poole palju autosid. Usume, mis seal ikka.

Me polnud seal just kaua passinud, kui meie poole sõidab rohelise ja valgega tsikkel. Esimene mõte: „Oh, shit! Trahv!.“ Saksakeelne jutt. Umbkeelsed nagu me oleme, palume inglise keeles.. „Jep, me teame, et kiirteel ei tohi hääletada, aga siin pole kiirtee.“ „Te olete pahas kohas. Siin on ohtlik.“ Väiikesed grimassid ja tõemus, et meil pole ju kuhugi minna. Palutakse dokumente. Näitame ette, kontrollitakse, Interpol meid taga ei otsi. Saame idioodikaardid tagasi. „Ma kutsun teile patrulli järele, ta viib teid paremasse kohta.“ „Sobib!“ Vägisi kipub naer peale. Ojari veel mõtiskleb, kas patrull tuleb ka vilkuritega. Muidugi! Eriti kriminaalne tunne tuleb. „Teie takso saabus!“ kõlab tsiklimendi suust. Ronime siis aga autosse. Onu on sõbralik. Uurib, kust tuleme ja mis teeme ja kuhu lähme. Arvab, et me oleme ägedad. Viib Karlsruhe linna serva. Mainib, et võime mõlemal pool hääletada, aga ENNE kiirtee märki. Ei mingit trahvi! Ma ei suuda seda uskuda. Ohutus on oluline, mitte ainult rahapumpamine. Paralleelid on ikka liialt tugevad. Kohas, kus meid maha pannakse, on juba üks paar ees. Tuleme maha ja naerame. Nemad ka. Mõnda aega juba selles kohas olnud. Aega võis tundides lugeda. Uurime toidupoe kohta. Varud vajavad täiendamist ja nagunii pole soodus seal mitmekesi hääletada. Tsikliment sõidab veel mööda ja näitab meile ülespidi suunatud pöidlaga märki, me laigime vastu. Saksa politsei on tore seega. Rohkem kohtuda nendega ei taha ning oma tavalist ei hakanud tegema ja jalutasime ülekäigurajani ja teiseni ja kolmandani ja ootasime rohelist tuld, kuigi ühtegi autot ei tulnud. Õnnega ei mängita, eks?

Toppisime aga eurose auku ja krabasime omale käru, mis hetkega sai kraami täis. Nauditav. Pood nagu pood ikka. Erksaim mälestus on see, et ma ostsin omale viis paari sokke sealt. Ojari oli sellise ostu juba varem teinud Offenburgist. Üks asi, mille kaasa võtmisel me valearvestuse tegime. Tavaliselt suvel olen üsna sokivaba, aga, kurjam, külm ja märg ja ööseks tuli ju kuivad sokid jalga panna. Õnneks müüakse väljamaal ka sokke! Löristasime jäätist süüa ja passisime niisama poe ees. See on koht, kus ma mäletan, et mu varvas hakkas mulle haiget tegema. Varem vist siis polnud. Jalgsi liiklemine oli piin. Tuli valu alla neelata ja edasi kõndida. Kui mul õigesti meeles on, siis oli asi juba mõlemapoolne. Lombaklapsed. Kobisime tee äärde, paar oli lahkunud. Proovisime alguses ühel pool, sest ei viitsinud teed ületama hakata. Üldse ei edenenud, leidsime tunneli ja liikusime ikkagi teisele. Härra otsustas, et tema hakkab nüüd sööma, otsigu ma talle lusikas. Lusikani me ei jõudnudki, enne peatus kaubik, mis oli otsast otsani seljakotte ja muud varustust täis, meiegi omad visati sinna ja läks sõiduks. Noormees tuli skaudilaagrist ja oli asjade transpotöör. Läks ise Mannheimi lähedale. Rääkisime talle oma sihist ja ta pani meid Offenheimi ringi lähedal asuvasse tanklasse maha. Kiiruga läks meelest ka vaadata, mis marki auto oli. (Ääremärkusena, ega enam asja poleks, sest preili Printsess kaotas KODUS, tegelikult küll tööl, neid jutukesi kirjutades selle tähtsa papri ära, seega autode statistika ei ole enam usaldusväärne.)

Kuna enne einestamine ära jäi, siis oli pikniku aeg. Kotid rapsti maha ja sööma. Seda maaga kohtumist mäletab mu seljakott siiani. Seal oli mingi plöga. Nägi välja nagu okse, aga ei lõhnanud nagu okse, vaid nagu halvaks läinud toit ehk sai kõvasti küürida. Ma muidugi olin enne kotti pingina kasutanud ja seda rohkem sisse hõõrunud. Jälk! Enam-vähem korras, võis liikuda väljasõidule lähemale. Seal olid mõnusad barjäärid, mille peal sai istuda ja jalgu kõlgutada. Tsiklinaine käis meiega juttu ajamas, uuris, kust tuleme ja oli niisama sõbralik. Mina vaatasin ja mõtlesin, et Saksas oleks tore kindlasti. Eelkõige meenus mu kõige suurem motopedest sõber. Eks ta tunneb end ise ära. Nii nad seal tankisid ja läksid. Vahepeal sai vist ka seal juba ülbet silti „NL“ liputatud. Reageerimisi oli. Familycars. Me armastus juba Austriast. Lõpuks võttis üks kena paar peale. Minek oli neil Trieri. Meie olime oma Rotterdami plaani teinud üle Kölni. Igatahes neil olid ägedad juhised googlemapsist ja nii nad sõitsitki ilma juba harjumuspäraseks saanud gpsi abita. Mina lasin silma looja ja ärkasin parajal ajal. Natukese pärast küsiti, kas see tankla oleks hea, sest nad hakkasid minema meile ebasoodsas suunas. Seal me siis olime. Üldiselt on kiirteel nii, et on bensukas ühel ja teisel pool teed, aga see oli ühepoolne, mõlemalt poolt sai sisse sõita, aga jah, üsna ebamugav. Vihma sadas ka aeg-ajalt, näiteks siis, kui paljasjalgne juht meie asju aitas pagasiruumist välja tõsta. Käpelt katuse alla. Kui on katus, siis tuleb ju seal all olla. Võtsime siis end enam-vähem heasse positsiooni. Enam-vähem, sest olukord oli selline, et tuli tee kiirteelt ja hargnes kolmeks: paremale mäkk, otse rekkaparkla, paremal bensukas ja väiksem parkla. Meie haruks oli siis viimane. Rekkad olid out nagunii. Mäki jätsime alustuseks. Sajab, ei saja, sajab, ei saja, sajab, sajab, sajab, sajab rohkem. Kaks lolli: üks roheline, teine kollane istuvad oma siltidega, kord „NL“, kord „Köln“. NL-i oli küll (mitte Nõukogude Liitu, vaid ikka Netherlandsi), aga enamik peredega, samas niisama rõõmsasti võis meile küll lehvitada.

Tund, kaks, kolm.. Aeg läks. Keegi ei tahtnud meid. Vihma ikka sadas. Mulle tundus, et mu kott haiseb. Ilmselt natuke nii oligi, kuid suurema osa aust sai bensukas tegutsev bistroo oma kõrbeõli lõhnaga. Lõpuks katkes meie kannatus. Kõht on tühi, lähme mäkki! Ja siis... Kui Sa oled istunud hea mitu tundi, näiteks neli, vihma käes ja otsustad, et nüüd sooja ja sööki, selgub, et maksta saab ainult sularahas ja Sul ei ole sularaha rohkem kui euro või paar ja Sa tahaksid end vastassoost isikuks vihastada, siis noh, mis Sa siis teed? Paned kuivad riided selga, soojendad kätekuivatuspuhuri all käsi ja lähed tagasi õue. Üks oli selge: sinna, kus me enne olime, ei olnud mõtet tagasi minna. Hakkasime kiirtee poole jalutama. Võtsime ühe nurga, mis jäi veel enne seda hirmolulist märki, laotasime keebi maha ja panime kotid sinna peale. Jälgilt märg ja räpane oli. Kogu see udune ilm ja õhtune kellaaeg tingisid olukorra, kus vaikselt hakkas hämarduma. Bad Kreuznach, miks Sa meil minna ei lase? Lõpuks peatus Mercedes Benz, kel suunaks Frankfurt Hahni lennujaam. Ütlesime, et läheme Kölni. Küsis, kas paneb meid järgmises bensukas maha. Kiire otsus ja koha kontrollimine ütles, et see ei ole mitte parem bensukas, kui see, kust just äsja ära saime. Edasi. Kuhugi. Kaart ei näidanud, kus on Hahni lennujaam. Me lihtsalt sõitsime mehega, kes esiistmel hoidis suurt kimpu roose ja rääkis vene keeles. Soovitas meil bussiga Kölni sõita, uuris lausa palju buss maksab ja millal läheb. Pani meid lennujaama juures bussipeatuses maha, me muidugi teadsime, et mingit bussi meie jaoks ei tule.

Jalad oli märjad nagu kaltsud. Mu kinnised papud ristisimegi lõpuks kaltsudeks. Ojari pakkus mulle oma nahktenkusid, mis ka veidi märjad olid, kuid mitte nii tapvad. Toppisin need omale jalga ja hakkasime tagasi kõmpima. Me ei saanud ju lasta end veidi varem maha panna. Pime oli. Lennukid lendasid ja mul polnud täpselt arusaama, kus me asume. Ojaril polnud nagunii, aga selleks otstarbeks olin tal mina. Leidsime mingi tasku, teisel pool teed asus bensujaam. Helkurid välja, taskulamp ja mingi silt ka. Ojju käis vahepeal ka meile vorste tankimas. Ahastus hakkas vaikselt peale tulema ja allaandmise tunne, aga mis meil teha oli? Pidime end sellest supist välja hääletama. Peas vasardas hääleke: „Ärge kunagi laske end lennujaama viia.“ Teine hääleke ütles, et lootust on, inimestele tullakse vastu ja viiakse neid kuhugi siit ÄRA. Bensukas oli üks noormees, kes oli 20 kilomeetri kaugusel kodust, tuli Berliinist ja ohkis, et tahab koju. Me oleks nõus seda kõndima. Arutlesime, kas tal kedagi järele pole kutsuda, sest see olukord oli veel narrim kui meie oma. Vonk pakkus, et peaksime magama minema. Ma kangekaelselt hääletasin ja saatsin ta põllule biiti tšekkima. Vastikult märg oli, mitte ei tahtnud kuhugi külge maha visata. Hea küll, viimane auto... Ja peatus! „Kuhu teil minek?“ „Üks kõik kuhu, ära siit!“ „Hästi, me läheme Trieri.“ Facepalm! Kuhu me lõuna ajal oleksime saanud? Miks me otsustasime Kölni kasuks? Ei tea. Ju siis pidi nii minema. Igatahes oli meeletult tore päev vihma käes erinevates tobedates kohtades. Tabagem siit nüüd iroonianoot.

Volkswagenis olid isa ja tütar. Neiu tuli Iirimaalt. Tee neil tegelikult linna ei viinud, aga nad viskasid meid ära. Otsisid meile veel hostelit, aga kell oli piisavalt piisavalt öö, et need kaks, mis linnas olema pidid olid kinni. Käisime veel kuskil noortekeskuse taolises kohas uurimas, meid kutsuti hoopis pittu, aga arvestades meie konditsiooni, siis pärast ühte õlut oleks me kuskil laua all põõnanud. Tiirutasime mööda linna ja saime väikese tutvustuse poolkogemata. Lõpuks palusime end rongijaama juures maha panna. Lubasime midagi leida enesele. Vaatasime rongiaegu ja tõmbasime jeed, sest toimus midagi kahtlast ja politsei oli ka seal liikumas. Ei tundunud turvaline. Ekslesime natuke linnas ja mängisime autosid. Vrõnnvrõnn ikka sildi järgi Luksemburgi suunas. Jalad valutasid, tunne oli, et võiks ka püsti seistes magada. Vaatasin juba bussipeatuseid kahtlase pilguga. Kus see uni meid nii suuresti tabas? Sild, jõgi sildiga „Mosel“, ju siis nimetati seda nii. Jõe kõrgenevas kaldas majad. Ei saa kurta, ilus oli küll. Kõrgenev kallas tähendas meie jaoks metsikut ronimist. Ühel pool mägi, teisel linn. Mingem üles mägedele! Järsku sai linn otsa. Mägi mitte. Sinna tuli jääda. Üsna suva juba, kuhu täpselt. Ojari pakkus kolmnurka teede vahel. Arvasin, et see nüüd kõige parem mõte pole. Meie pesaks sai põõsaste vaheline ala parkla kõrval. Juhe oli juba parajalt koos, süüdistasin Ojarit taskulambi kaotamises. Hommikul selgus tegelikkus. Kell võis olla nii üks või ka juba peale. Aeg ei olnud eriti oluline. Ütlesin, et kell 6 tõuseme ja hakkame hääletama. Magama läksin muremõtetega. Eestimaine jamandus lendas mulle peale. Päeval ei olnud aega või mahti tegeleda. Valetasin enne: aeg tiksus siiski meie kahjuks, selles olukorras küll minu kahjuks.

Ja siinkohal saadaks tervitused Trieri, sest Eesti on väike ja maailm veel väiksem.

Hommik Karlsruhe kiirteede paradiisis.

Seal sildi all me Saksa politseiga kohtusimegi.

Selle udukogu nimi on Trier.