Minu maailm. Minu jaoks. Ainult?: Kümnes päev, neljapäev, 04.08.2011

Trier – Luksemburg – bensukas Luxist Prantsusmaa poole – tankla Antwerpenis – Rotterdam (414 km)

Mees Seatiga, vana hääletaja mingi autoga, Opeli buss, rekka

Nagu arvata võite, siis hommik ei alanud kell 6. Sujuvalt läksid äratused kinni. Suva see kahtlane magamiskoht! Kui asend horisontaalne ja silm juba kinni, siis ei loe enam midagi. Parkla oli hommikuks autosid täis. Naeruminutid linnarahvale. Kuskil 11 paiku tuli luugid ikkagi lahti teha. Lükkasin kodused asjad sirgeks, sest Eestis toimuv oli vaja taaskord distantsile lükata. Ebareaalsus, mis valdavalt pead tõstis, oli ülimalt erutav. Kui vähe tegelikult vaja oli, kui vähe tegelikult luges. Mina, seljakott hädavajalike asjadega ja hea sõber ning teekaaslane. Olime veidike oma graafikust maas, sest Austria polnud meie vastu just kõige hellem. Kindlasti oli vaja palju liikuda. Kadunud taskulamp tuli ka välja, sealt, kuhu MINA ta eelmisel õhtul pannud olid. Et kõigepealt vaata ikka endale otsa ja siis teisele, aga endale on ju raskem, peeglit ka tarvis. Kõndisime veidi tagasi bussipeatusesse, sest kuhugi mäekülje vastu litsutuna hääletamine ei ahvatlenud. Hommik oli päikeseline, sai vahelduseks isegi päikeseprillid ette panna. Laenasin Ojarilt ühed tema miljonitest, sest mu omad olid olnud ühes sahtlis šokolaadiga. Pole väga raske arvata, mis nendega juhtus seal. Geniaalne olen, ma tean. Ühe bussi lasime kenasti peatusesse ja varsti korjatigi meid peale. Sihiks oli Luksemburg. Hea küll. Ära! Kiiresti ja kaugemale! Autoks kaheukseline Seat. Ei saa unustada, sest mina olin see, kes sinna taha ronima pidi. Litsilõks – jap, vahel harva saab ka nendega sõidetud. Üldiselt siiski esiistmel. Väike paus ühes Luksemburgi bensukatest. Nimelt on bensiin, šokolaad ja suitsud võrreldes naabermaadega Luxis odavamad. Seekord tankis siiski juht, mitte meie, aga küll tuleb ka see kord.

Luksemburgi linna Trieri poolses servas meid maha pandi. Tegime paar „minaolinsiin“-pilti. Kaks hipit ärimeeste linnas. Tänavad sirged kui joonlauaga tõmmatud, põõsad eeskujulikult pügatud, töömehed puid kastmas ja tuulgi tundus määratud kiirusel puhuvat. Kobisime ringile ja püüdsime tagasi kiirteele end hääletada, et Belgia poole liikuda. Olime absoluutselt valel pool ja ise täiesti teadlikud sellest. Väga kaua lolli ei mänginud ja hakkasime kesklinna poole jalutama või täpsemalt öelda, siis lonkama. Ühel hetkel sai imeilusast päikesepaistelisest ilmast padukas. Varjusime bussipeatusesse. Vaatasin välja lõpuks ikkagi ka bussi, millega saaks linna teise otsa sõita, et natuke paremas kohas hääletamist alustada. Ostsime isegi piletid, tavapärane muidusööjaks olemine ei toiminud. Sisenemine esiuksest ja kogu see korralikkus pelutas meid. Väike bussiekskursioon mööda linna, giidiks peatuste nimed. Ei kurda. Kuskil tunde ja väljanägemise järgi äärelinnas ronisime maha. Väike jalutuskäik ja porimülgas sai meie hääletuspaigaks, sest paremat kohta taas polnud. Püüdsin siis võimalikult vähe sõtkuda jalgadega. Päike oli õnneks taaskord välja tulnud. Väga kaua oodata ei saanud, kui meid päästis mees, kes ise ka kunagi hääletanud. Ise britt, töötas Luksemburgis ja elas Prantsusmaal. Üsna naljakas, aga nii on, nagu elu käib. Pani meid järgmises tanklas maha. Parem kui seal linnaservas nagunii. Käisime end tankimas. Eesti mõistes suitsud, šokolaad ja muu kola muidugi odav polnud. Piknik koerajalutusaia kõrval võis alata. Võite ise arvata, et seal oli veidike aroomirikkam kui mujal. Alguses me muidugi ei jaganud matsu välja, aga siis oli kogu kola juba lahti lammutatud ning iseenesest kiires söömaajas meie ajagraafiku juures ei olnud midagi halba. Kuna me silti vedeldasime, siis meile tehti ka märkus, et oleme vales bensukas. Hääletama asudes saime käsilaiutavatest juhtidest veelgi kinnitust, et see suund läheb Prantsusmaale. Esimene „kuidas saada teisele poole kiirteed“ kogemus. Paistab märk: trepp läheb alla, inimene ka, sinisel taustal. Kusagil peab olema tunnel! Tegelesin veidi maadeavastamisega ja seal ta oligi. Kotid kokku ja tee alt läbi. Päike sirab taevas, eelnenud vihmast pole enam jälgegi. Palav. Peaks pluusi kleidi alt ära võtma. Ronisin kuhugi põõsasse ja tegin mõtted teoks. Hääletasime siltidega „B“ ja „Brüssel“. Kiirteele suundusid kaks teed, pärast nende ühinemist oleks koht kehvake olnud, seega tegime mina ühte ja Ojari teist. Üsna kiirelt peatud Leedu rekka, kaks juhti sees ja sõbralikult kutsusid mindki, aga kui neile Ojjut näitasin, siis nende innukus rauges. Vot, kuidas oleks saanud sõita erineval moel. Aga siis peatus päriselt väiksemat sorti kaubaauto. Tegi meile ruumi ja kõik ja puha. Oli ainult koledasti üllatunud, kui me päriselt Belgiasse minna ei tahtnudki, vaid ütlesime oma sihiks Hollandi. Seletasime siis, et nii etappide kaupa oli kergem edasi saada. Sai aru, kus ta pääses. Tema sihiks oli Suurbritannia ja sedasi me läbi vihmasemaks muutuva Belgia kihutasimegi. Pidi enne Brüsselit ära vasakule keerama, aga jeei, ta lubas meid ära viia. Muidugi mitte Amsterdami, aga nagu ta ise väitis, siis võib vabalt Antwerpenisse meid sõidutada. Ise teab! Mis meil selle vastu sai olla? Brüsseli ringil olid koletud ummikud ja siis ta juba peaaegu oligi keeramas Genti poole, aga sel suunal lubati veel suuremaid ummikuid. Võit! Mina kaks suitsetavat meest ja pihku surutud Pepsi: „Kui Sa ei suitseta, siis koolat pead ikka jooma.“ „Eeem.. Hästi.“ Viidi meid kenasti bensukasse, mis pidi olema peamise Hollandi poole suunduva kiirtee ääres. Ainult pidime poolt vahetama. Vaatasime gepsu pealt rajagi ära.

Vedasime end sisse. Okupeerisime laua. Avastasime, et wc-s on päris korralik dušš ja Härra luges mu ilmest, et me saame end puhtaks! Toppisime elektrit vajavad asjad ehk siis Ojari telefoni ja kaamera aku laadima. Pidasime kordamööda kottide juures söögipausi, kui teine end pesi. Lõpuks ajasime end ikka välja vihma kätte. Lohutuseks avasime ka Ojari hangitud veini. Liikusime väikest teed mööda aiaga piiratud tankla alalt välja. Väravat polnudki ees minu imestuseks. Umbes kolme minuti pärast oli meil järel politseibuss, väga graatsiline liigutus viis veinipudeli kaardi taha peitu. „Mis te siin teete?“ „Me läheme teisele poole kiirteed.“ „Üle silla ikka jah?“ „Jah, muidugi!“ Belgia politseid meie dokustaadid ei huvitanud. Sedasi pimedas me kõmpisime, vahelduva eduga joogipause pidades. Kiirtee edukalt ületatud. Nüüd veel bensukasse vaja saada. Tulede rida näitas ametlikku teed, mis päris suure ringi tegevat näis. Keerasime väiksemale teele, mis läks aina porisemaks ja kitsamaks ning ühel hetkel lõppes. Maisipõllul. Kuidas saada üle maisijõest? Mööda kraavi äkki? Mõeldud, tehtud. Pimedas tundus maisidžungel nii hirmutav. Vesine ja kõrvenõgeseid täis kraav aga ilmselt vist mitte. Nii me rühkisimegi. Pole elu sees nii palju kõrvetada saanud. Nii kui mina seisma jäin, et oma jalga kätte saada, oli ka Ojju omadega mudas. Plätud tulid jalast ära, tahtsid kaduda poriplögasse, käed ja jalad surisesid. Erinevad eestikeelsed hüüded: „Tahan koju!“ „Miks me siin oleme?“ „VEINIPAUS!“ kõlasid üle Belgia põldude. Ühel hetkel muutus kraav läbimatuks ja minu kannatus otsa ning ronisin põllule. Huvitaval kombel oli seal palju kordi kergem liigelda ja üle pea kasvavad tõlvikud ka ei häirinud. Siiski, siiski, viimane kraav oli ka vaja ületada. Ojari sõnul oli seal põlvini vesi, mu meelest siiski umbes pahkluuni. Hiigelkott seljas, neljakäpakil pervest üles, pahur Ojari persest peaaegu näpistamas, miks ma kiiremini ei lähe, ta upub kraavi ära sedasi. Ma ju ei saanud, sest seal olid inimesed! Oh, meid... Me olime puhtad, me olime kuivad, me olime... Ilusad ja head olime ka pärast nõgeseid, kuigi vähe tondid. Õnneks siiski naerusuised. Sellist kogemust mul pole terves elus olnud. Loodan, et ei tule ka.

Kolisime siis uuesti sisse. Uuesti duši alla minema ei hakanud, kuid läbimärjad pikad püksid tuli jalast ära võtta ja kuivade lühkarite vastu vahetada. Istusime, passisime, viskasime sildi tooli najale, kasutasime netiteenuseid. Ühel hetkel saabusid kaks neiut, kelle tee viis Eindhovenisse. Tegemist oli kahe Läti tüdrukuga, kes tulid Hispaaniast, kus oli 40 kraadi sooja ja päike. Kas me naersime või jaa? Siiski naeratas õnn meile teistpidi. Järsku hüppab ligi mees, kes ütleb, et sõidab Rotterdami ja saab võtta ainult kaks tükki kaasa. Meie siis teatame, et ainult me kaks tahamegi minna. Kiirkorras asjad kotti ja sõiduks! Esimene rekka üle pika aja. Noor mees, pärit Belgiast, arutlesime keelte teema üle ja ajasime niisama möla. Rahustas meid rahulikke, et ta ikka sõidab Rotterdami, aga mitte seda põhilist kaudu, sest seal on tasuline tunnel. Raadiost tuli Milow, mina sõidan suures rekkas Belgia öisetel teedel. Ma tundsin, et ma olen tõesti õnnelik. Oma peas tegin otsuse, et Milow kontserdile tuleb ka Belgiasse tulla. Varsti olimegi kuskil Rotterdami tööstuspiirkonnas ja sinna meid maha pandi. Uni oli koledasti silmas juba ja kiiresti oli vaja leida koht, kuhu end pikali saaks visata. Valik polnud just kõige suurem ja parem: igasugused ladude tagused, aiaga piiratud alad, veidrad põõsastikud. Lõpuks leidsime pargi, kus juba ühed telkijad olid. Viskasime oma lebomatid maha, otsisin veel taskulampi, aga ei leidnud. Hiljem viisin otsad kokku, et see jäi pärast nõgeserallit välja laua peale. Tubli töö, ei ole muud midagi öelda.