Minu maailm. Minu jaoks. Ainult?: Viies päev, laupäev, 30.07.2011

Tankla – Graz (29 kilomeetrit)

Päeva üks ja ainuke staar: Mersu-vend

Jah, hommikuks oli meie uhke üksindus taandunud. Autode näol. Teistpidiselt saabunud, sest poolakas oli kadunud. Jess! Vaevalt ta küll oma suguvõsa kokkutulekule jõudis, aga kõike paremat talle. Möödasaalivad rekkad olid jätkuvalt hoos. Ilm oli pilves. Sai tehtud otsus, et Itaalia jääb ära. Proovime sellest neetud tanklast minema saada. Otsustasime taaskord teha mingi numbri autosid sildiga "Graz", enne kui läheme küsima. Hääletamine on me mõlema jaoks rohkem käe ja sildiga vehkimine kui mangumas käimine. Minult on korra Eestis sedasi tanklas küsitud. Kutid olid 7h Jõhvist Tartusse hääletanud. Too päev oli palju hääletajaid ja meil oli plaan võtta küll. Selgus, et paluja sõber oli see, kes hääletas tankla sissesõidul. Hmm..? Ja nägi meie arvates üsna tont välja. Lähemale jõudes ei olnud tegelikult vigagi. Ehk inimlik headus viis nad edasi. Mulle jäi natuke napakas tunne, sest tegelikult nad tungisid natuke meie privaattsooni. EI hakka üldistama, tegemist siis minu enese tagasihoidlikkuse ja viisakusega. Tulles nüüd oma jutuga Austriasse uuesti, siis ilmselt oleksime juba tolleks hetkeks juba kusagil mujal, aga proovime veel. Viimast korda. Viimased korrad ja "aitab küll"-id on olnud meie sõbrad reisi algusest peale. Saime peale. Taaskord oli tegemist Mersuga. Ojari klappis paremini veidi niruse keeleoskusega inimestega. Mina sain aru, et ta läheb lennujaama, aga reaalsuses ta tuli sealt. Viinist siis muidugi. Veider kah, kui seal külakeses oleks olnud lennuväli. Lubas meid Grazi viia. „Eee.. Tegelikult me läheme hoopis A9 peale ja Saksamaa poole.“ Ilge susserdamine ja lõpuks saime maha. Tinglikult võiks nimetada seda pissipausiks. Absoluutselt mõttetu puhkekoht, kust sõitis vähe autosid läbi. Potentsiaalsed pealevõtjad sai juba sissesõidul üle tšekkida. Meie meelest on ka ebareaalsetes kohtades võimalik hääletada, siis me ikka pingutasime. Sõidab buss sisse, jookseb mees välja, kuseb põõsasse, Maarja teeb pilti, jookseb mees tagasi, sõidab buss minema 8 matsi vahivad aknast. Olen imelik eks? Ega pissivat politseiniku iga päev siis näe. Austria politseid huvitasime me täpselt nii palju. Vahepeal oli tšehhi rekkamees üles ärganud ja tegi endale süüa. Andis meile saia ja liha ka. Maitses lausa jumalikult. Natukese aja pärast kutsus meid enda juurde. Ma siis lippasin, aga ta ei tahtnudki mind, tahtis Ojjut. Ilmselt arvas, et mees oleks parem viskijooja. Jõletu, lõpuks ma viisakusest võtsin klõmaka. Loll laps aga tegi seda saia peale. Piim on küll mõnus kui ta lirts-lärts saia sisse läheb. Võta siis kinni. Mängisime natuke autokaarte, eelmise reisi asendamatuid kaaslasi. Aastaid kaks möödas ja enam mäng nii laineid ei löönud. Tuleb midagi uut välja mõelda. Otsustasime sellest parklast jeed tõmmata. Aiaservi uurides selgus, et ühest august saab minema. Tara taga oli hooramaja. Kasutatud kondoome nii, et vaata, et kõhuli ei käi. Teekond kuhugi linna poole, müttamist mõnuga. Vahepeal eksisime ära sattusime valele poole kiirteed kuhugi rahulikku elurajooni. Ilus oli, ei saa kurta. Lõpuks leidsime tee kuhugi linnaserva kaubanduskeskuse lähedale. Paremat kohta otsides sattusime üsna keset kiirtee pealesõitu, tee ühelt ja teiselt poolt. Arvasime, et hea oleks ikkagi varem. Sitt lugu oli see, et meie paigakeses oli juba näha, et meie soovitud suund on teine rida. Krrrrrr! Keep selga, keep seljast ära stiilis me proovisime. Kaotada polnud ja lõputult kõndida ka ei jaksa. Tulemus läksime Interspari shoppama. Õigesti tegime, sest kui olime oma kaubad ära ostnud, pidanud oma hiigelseljakotid ette näitama, siis pandi natukese aja pärast pandi pood kinni. Nädalavahetus – ahjaa! Muu Euroopa ei arva, et ka kell 23 peaks kuskil kaubanduskeskuses ringi aelema. Istusime nagu kaks väikest kodutut, mida me natukene selle kahe nädala jooksul olimegi ja mõtlesime, mis edasi. Tuleb kuhugi liikuda. Leidsime teise pealesõidu ja läksime sinna sildiga lolli mängima. Tolleks hetkeks oli küll juba küsimus, mida asja me siin teeme?! Pimenes. Helkurid, taskulamp ja keebid välja. Jah, õige, vihma sadas ka. Nii me siis seisime erinevate siltidega. Kõige nurjatum hetk oli, kui auto peatus, läksin, mees läks Frankfurti, aga rääkis ainult saksat ja ma lükkasin ukse kinni, et talle vihma autosse ei sajaks, kui me kotid võtame. Jah, ta sõitis minema. KURAT! Mina olin vihane enda peale ja Ojari minu peale. Üle saja aasta peatus auto ja siis ma lasin ta ära. Mis läinud, see läinud. Lasin Joonasel juba uurida palju maksab pilet Salzburgi. Üüratu! Meie kojulennupiletid maksid nii palju per lõust. Ega’s midagi, miljonäriks pole saanud. Plakatialusesse hotelli, keebid peale ja tuttu.