Minu maailm. Minu jaoks. Ainult?: Seitsmes päev, esmaspäev, 01.08.2011

Stuttgart – Herrenberg – Freudenstadt – Achern – Offenburg – Rust (176 kilomeetrit)

Edasi ja südameid liigutasid: rong, vanem paarike Volkswagen, Bemm, loodusvara Mersu ja taaskord rong

Hommik tuli vara. Kuue paiku, aga hea oligi. Näidati, kus asuvad kiirtoidukohad ja kus pood. Loomalikult oli Burger King kinni ja poodi ei arvanud me ka just sellisel kenal kellaajal nagu 7 avatud olevat. Võtsime suuna linnast välja. Passisime kuskil veidras kohas varajasel hommikutunnil. Õhk oli niiske. Päris hästi aru ei saanud, kuhu me peaks oma sildiga viitama. Natuke söömist, olemist ja õigem tundus asuda kõndima. Suhteliselt rumal on avastada, et tegelikult me ei ole autod ja saaksime palju otsemini. Böblingen oli koht. Fucked up. Parem tundus võtta rong Herrenbergi ja sealt edasi hääletada. Muidugi oleks võinud ka mööda kiirteed minna läbi Karlsruhe, aga otsustasime teisiti. Ojju käis piletimassinaid vahtimas ja minu suureks üllatuseks tuli ta sealt lausa piletitega tagasi. Polegi nii saamatu, jess! Halvad naljad, et ta tegi seda veel saksa keeles. Ma peaaegu jäin uskuma. Varsti tuli rong ja meie tee viis edasi Herrenbergi poole. Pikalt lõbu polnud ning taaskord tuli leida sobiv koht hääletamiseks. Vahepeal kohtusime vist saksa asotsiaaliga. Või noh, ta nägi kahtlane välja ja küsis kahtlaseid asju kahtlases keeles. Minema! Bussipeatus sai meie koduks mõneks ajaks. Liiklus oli harv ja jõudsin juba kahtlema hakata, kas see mittekiirtee variant oli kõige parem, aga mujale ka minna polnud. Esimene suurem koht sildile. Nagold. Peatus Volkswagen. Autos oli vanem paar. Alustuseks saime muidugi laviini saksa keelt. Bää. Inglise? Naine oli koolis kunagi hiigelammu õppinud, aga natuke sealt tuli. Lubati järgmisesse linna viia. Jehuu! Olime põnev meelejahutus. Ülim sõbralikkus saksa keele mõjutustega puises inglise keeles. Tundsin kergendust, et me oma kanaajudega edasi ei kõndinud. Ilmselt oleks tekkinud suur tahtmine uuesti kiirteele põgeneda. Ristmikke ja võimalusi ära keeramiseks jagus. Vaiksel tööpäeva hommikul kõrvalteel. Ei kõla just mitte kõige paremini. "Kui te natuke ootate, siis võite veel saada edasi. Meil vaja shopata." "Ootame ikka, meil vaja markerit ja paberit." Shoppamine oli meie jaoks suures kaubanduskeskuses käimine ikka hea mitu aega. Kuskilt tuli sisse jutt emast ja veel mingist linnast. Shoppamine tähendas siis kiiret käiku toidupoes ja kuskil veel. Meid jäeti koos mehega autosse ning siis näidati ka kaardilt ette, kuhu edasi liigume. Kitsad mägiteed, kus autosid vaevalt sõitis. Vähemasti mu meelest. Siiras rõõm, et me ise ühes istusime ja kuusemetsas kätt viibutama ei pidanud. Meie veidi suure mõõtkavaga kaardilt tundus see tee küll sirgem ja mitte nii keerukas. Jõudsime siis asulasse. Päike oli välja tulnud ning hommikune rõskus hakkas leebuma. Tegime pilte. Härra pakkus, et teeb meist mõlemast ka. Hea ju, et kissis silmadegagi on. Kahekesi reisides on kahekesi raske pildile saada. Numps. Selgus, et nüüd tuleb väike kohvipaus. Meid kutsuti ka. Tõeliselt armas. Istusime nunnusti söögitoas. Kuna mina kohvi ei joonud, siis toodi mulle safti. Mulliveega õunamahl oli igatahes hea. Saksa vanaema käis ka meiega rääkimas. Saksa keeles muidugi. Ojari lõi kõik oma oskused letti. Vanaema sai kurta, et tal süda haige ja kui ma nüüd õigesti kõigest aru sain, siis oli ees opile minek. Vabalt võis ka muud olla. Ootamise ajal tegin salaja pilte. No, äge oli ju, ehtne saksa kodu ikkagi. Eineks jagati saiakesi. Soolane oli nagu suur baranka, aga natuke pehmem. Ojju väitis, et Eestis ka olla kunagi sellised müügil olnud. Kusjuures, jah, nüüd ma olen neid isegi näinud. Magusad olid valikuga: ploom ja miskine headus veel. Kõht sai täis. Jutud ka aetud. Natuke saksat, inglist ja rootsit. Kehakeel ja headuse keel on kõikvõimas. Lahkudes andis proua meile šokolaadi ja pakikese ka (järelejäänud saiad). Küsis, kas meile šokolaad maitseb. Vastuseks muidugi ühehäälne ja kõlav "Jah!" noogutuste saatel ja hops oli proual ka veel üks šokolaad. "Aga vett?" "Eeee..." "Ikka on vaja!" Ja pudel vett ka. Söödetud ja varustatud. Nii hea, nii hea ja viidi veel edasi ka. Vanaema kaasa. Tema oli supsti autos keskmisel istmel. Käbe tädi. Linnas vaadasid veel kaarti, uurisid põhjalikult ning seletasid, kuhu minema peame. Me olime ammu aru saanud. Päriselt, siis ma vist hakkasingi arvama, et inimesed on ainult ilusad ja head. Kõige südant soojendavam kogemus.
Päikseline Freudenstadt. Pikka jalasirutamist lubada ei saanud, kuid mõne rumala pildi ja paar suitsu ikka. Mitte mina, tema siiski. Mõtlesin, mis on Saksamaa ja Eesti linnakeste vahe. Saksas on säilinud selline oma kodupoe ja väikeste asutuste kultuur. Samas kui ma nüüd vaatan, siis Freudenstadtis on elanikke umbes 23000 suurusjärk võiks olla Eesti mõistes Viljandi. Ma ei ole Viljandis nii metsikult käinud, et ma võiksin mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Tundus, et elu käis ka maal rohkem. Kes teab, äkki on lihtsalt väljamaal taevas sinisem ja muru rohelisem. Jalutasime linnast välja, nautisime vaadet. Lõuna-Saksamaa on imeilus oma mägede ja metsadega. Leidsime koha, kus oli ka teepervel veidi ruumi. Noh, ausalt öeldes oli see mingi sissesõidutee või lihtsalt tore kõrvaletõmbamisplatsike. Kui tuju on hea, siis on ka mõnus hääletada. Kabrioletid kruiisisid mööda. Tsiklid ka. Elu oli hea. Ma ei tea, kas nende või meie oma. Ilmselt mõlema. Arutlesime, et bemm peaks ka oma au päästma, siiski Saksamaal. Juba olid tekkimas naljad: „Näe, BMW tuleb, tõenäosus peatumiseks 1%.“ Ometi see 1% peatus. Sõbralik noor mees oli. Näitas ilusasti kaardi peal, kuhu läheb, leppisime kenasti kokku, kuhu meie läheme, st maha jääme. Äge tee mäe äärel, 120 rauas, aknad lahti, hea muss. Kas selline ongi vabaduse tunne? Üks osa minu vabadusest see tõepoolest on. Achern. Lasime end kogemata liiga kaugele viia. Veidi kõndimist. Jubedalt palav oli. Järgmiseks staariks oli mees Mersu. Rassistlikud ei ole ja läheme ikka peale. „Kust te siis tulete?“ „Eestist.“ „See on seal Sloveenia juures, jah?“ „Eeeeiiii, Baltiriigid. Põhjamaade lähedal. Venemaa naaber.“ „Ahah. Kas teil mingeid mineraalseid maavarasid on?“ „Eeee...“ „Naftat?“ Pearaputus. „Kivisüsi?“ jätkas must mees. „Samuti mitte.“ „Vett on?“ „Vett on palju,“ vastasin ja nägu väljendas väga tugevalt imestust. Pole harjunud, et vesi oleks midagi väga hinnalist. Meil ju on. Viskas meid veel kenasti Offenburgi linna sisse, ise pidi varem ära keerama ning oma autole järele minema. Plaan oli seal hostel võtta ja rongiga Europa Parki sõita. Tänud Madlele ja hiigeltelefoniarvele. Infopunktist sai meie suur sõber. Voldik näitas, et elu enam nii lill polnud nagu Tšehhis, hinnad olid haledad. Tähendab, valusad meie vileda rahakoti jaoks. Linn meenutas ise Malmöt, tõeline rahvaste paabel. Popp oli sõita autoga aknad lahti ja kuulada tšurka mussi. Ojari pani oma võlud mängu ja Siim uuris meile, kas leiab miskit odavamat ööbimiseks. Ei. Käisime ka korra ühes hotellis. Muidugi oli miskit viga. Hind või täituvus. Vahet pole. Pilt tänavast ühel pool, teisel pool. Käisime ära. Rongipiletid Rusti ja „kus on teil siin toidupood?“ Kiire toiduvarude täiendamine ja perroonile valest kohast lähenemine. No kammoon, muidugi ronime üle aia! Rongis sattusime puudega laste kõrvale istuma. Armas oli. Rongist bussile, Europa Pargi siltidega buss ei sõitnudki, onu vist ei viitsinud sõita. Kohale saime. Mina jälgisin hoolega, kuhu minek ja kuidas pärast sealt ära saada. Minu väikeses peakeses tekkinud mõte, et ah, kuhugi tagaaia juurde läheme tuttu, hävis üsna kiiresti. Park oli hiiglaslik ja küla küljes. Peaks mingi mõõtmekordaja omale külge panema. Jalutasime telklast ja ööbimist paikadest läbi. Leidsime tiigi, kus ilutses silt: „No camping!“ Me ainult tukastame oma magamiskottide sees. Piknik: nagu ikka võileivad ja vahelduseks purgijogurt ka. Mu meelest ilgelt äge, et jogurt purgis on. Samas, mis ma selle taaraga ikka pihta hakkan, kuigi kotti oli küll veidi mugavam panna. Peksta nagunii ei julgeks ju. Lihtsalt vedelesime oma lebolas, kuulasime huilgeid, rõõmustasime ning kartsime, et ka meie homme, ja vaatasime, mis ümberringi toimus: noored jõid, lollitasid, kaklesid. Jänesed hüppasid. Heki taga oli betoon ning kellegi õunaaed algas ka sealt. Lõppeks tuli tudula ikkagi tiigikese kaldale teha. Taaskord oli minu mure suurem. Öösel vist öeldi meile veel „tere“ kellegi poolt, aga mina isiklikult ei mäleta suurt midagi. Ainult natuke libe oli ja kiskus kohe veele lähemale. Me olime ühes oma reisi sihtpaigas. Me olime kohal.