Teen ühe mölapostituse ka siia vahele. Ütleme nii, et imelik aeg on olnud. Viimased paar nädalat on unetus kummitanud. Seda, muide, ainult Tartus. Kodus magasin nagu titt. Korraks puhusid nagu uued tuuled. Ma ei tea, läks vist jälle sinnasamusesse. Ma ei tahaks veel kõike maha kanda, aga ma ei saa aru. Praegu pole pall minu käes ka. Ma oleksin küll nõus edasi liikuma. Õigemini, oleks aeg. Üks supp on ikka hapu, mis hapu. Tahaks ära visata. Palun ajendit! Ilmselgelt ei ole see hapundus piisav. Nõrk?
Natuke olen väljunud. Ettekirjutatud said otsa ja motivatsioon oli null, aga täna tuleb jutule järg. Kuhugi Austriasse me elu lõpuni passima ei jäänud, kuigi tunne oli selline. Loodus lubas ja autojuhid aitasid kaasa. Mitu päeva ootamist, ootamist, ootamist. Blogi vajab ka värskendust. Igast wp teemad on üleval, aga samas ma ei viitsi hakata jaurama väga kõvasti . Lihtsalt va blogger on mu närvid ära söönud. Kurb on, et ma ei saa Operaga uuemat versiooni kasutada, mõned hädad on veel. Nii ei saa ju rallit sõita! Peab midagi ägensit välja mõtlema. Igasuguseid asju võiks teha ja oleks vaja teha. Lõpp-tulemus on see, et olen voodis sirakil sellises pool-olemise asendis. Unetus ikka tapab. Mõtted tapavad une. Esmaspäeval sain hüva nõu. Mitte, et ma ise ei teaks, et mu mõtlemine ongi probleem. Lahendus on iseenesest lihtne Mõmmik-nõmmik, kui ma ikka tahan lõppeks ära liikuda, siis ma pean hakkama Tartus asju kokku tõmbama. Vihje: seminaritöö! Ma praegu inspireerin end. Miskit jookseb peas nagu film. Mmmm... Oleks mul sama palju püsivust kui ideid. Veel rohkem mmmm... Taaskord ei suuda ma valida ei pilti, pealkirja ega päevalauset. Neid ei tule.
0 trügis minu ellu.:
Postitage kommentaar