Minu maailm. Minu jaoks. Ainult?: Neljas päev, reede, 29.07.2011

Viin – bensukas Markt Alhau lähedal – bensukas Gleisdorfi lähedal (170 kilomeetrit)

Eriti staare polnud: väsinud mees Mersu, paarike Audi

Tahaks öelda, et hommik algas tavalise rutiiniga: hambad pudeliveega ja minekit, aga ei. Ometi pidme oma luksvooditest tõusma. Pesta, kui võimalust! Leidsime dušigeeli: anti-hangover. Ilmselgelt olid seal tudengid elanud. Proovisin ära. Hangoverit ei tulnud. Imelik vist kah, kui ühest õllest oleks tulnud. Käisime veel käpelt poes ja tõime toredale onule šoksi. Tal oli selle üle hea meel. Nii, et panime täppi. Jehuu! Mina sain oma idioodikaardi ka tagasi kenasti. Kaasa anti ka juhatused hääletuskohta liikumiseks. Saime hakkama. Umbes-täpselt võiks minna sinnapoole. Jah, vahel ei saa ka mina aru. Intuitsioon ja veidigi säilinud kaardilugemisoskus viis meid siiski õigesse kanti. Kui hea see bensukas oli.. Mitte vist eriti, sest aega veetsime seal oma 3,5h. Väike piknik, riiete juurde panemine, tee ja latte Wild Bean Cafest, rumalad naljad, lipuna kuivavad rätikud ja veel me ei teadnud, mis meid ees ootab... Lõpuks võttis peale noor mees Mersu kaubaautoga. Päike oli ka selleks ajaks välja tulnud ja meil ei olnud kaugel üks happy dance. Praktiliselt kohe algas kiirtee. Hea plaan meil eile, et korra vaatame ja liigume edasi. Rumalad lapsed, ega Viin mõni Tallinn ole. Ojju ja juht jagasid siis suitsusid. Kent oli eriti fäänsi Lucky Strike kõrval. Oli vist niipidi ikka.. Pakuti võimalust kaubikuga kiirteel sõita. Loobusime mõlemad. Muidugi oleks omaette kogemus, aga jah. Varsti aga viisid meie teed lahku. Käes oli parajasti lõuna aeg ja üks bensukapiknik ootas. Õlled, jäätised, võipsid ja haisev bensukas. Nimelt on need autohofid ja muud taolised asjapulgad piiratud aiaga ja WC maksab. Austrias konkreetselt siis 50 senti. Kui hästi pilti teha, siis võrku peale ei jäänud ja tulid peaaegu perfektsed „Mina mägedes“ pildid.

Suund Grazi ja Itaalia peale. Olime ju meeletul kiirusel edasi liikunud. Viinis passimine oli küll meie entusiasmi veidi vähendanud, aga tuld! Varsti selgus, et Austria ei ole Poola. Peale saime ühele paarile: mees oli Hollandist pärit ja naine Poolast. Lubati Grazi ära visata, kuigi sinna me päris saada ei tahtnud. Tagantjärele tarkus võiks öelda, et tegelikult oleks võinud panna pikema sildi. Mitte nii pika kui „I“, aga sellest maagilisest ristist edasi. Lasime end taaskord bensukas maha panna. Pikniku pidama ei hakanud. Kohe käpelt hääletama. Päike oli julm. Ikkagi taevakerale lähemal. Tutvusime noormehega Poolast, kes oli koduteel ja eelnevalt käinud Balkanil, millest ta vaimustunult rääkis. Eriti selle odavusest. Tore küll, kuid kahjuks oli ta meile segavaks objektiks. Nimelt otsustas ta kasutada uut meetodit ning lehvitas lihtsalt Poola lipuga ja meie oma sildikestega.. Mõelge nüüd ise! Õnneks ta sai sellest ise ka aru. Kunagi. Millalgi. Ühel hetkel kaotas aeg oma mõõtme ja tiksus ja tiksus ja tiksus. Tulemust oli null. Käisime vahetustega söömas. „Helista, kui peale võetakse!“ Olime supitanted. Supp ise oli veider. Valge küüslaugune lörr, millele sai murulauku ja saiakuubikuid peale toppida. Ojarile ei maitsenud ja mina kõrvetasin lisaks veel keele ära, mis pärast mädanema läks. Õnneks ei olnud kellelegi seda kurku ajada. Tõin meile lõbustuseks kõige odavama veini ka, mis sinna 5 euro kanti läks. See oli odav, uskuge! Maitses isegi mitte nii väga odavalt ja sisaldas mulli. Üsna lollitades möödus see pimedas hääletamine. Eks me olime aru saanud, kui mõttetu see on. Tudulaks sai meile parklatagune, aia ja põõsaste vaheline ala. Ei olnud nii väike, kui kirjelduse järgi võiks arvata. Hommikuks olid parklas muidugi autod, tavapärane. Ja ma pean mainima, et siin hammustas mind näost mingi putukas. See läks mul ka mädanema pärast. Mädakoll olen!