Minu maailm. Minu jaoks. Ainult?: Kuues päev, pühapäev, 31.07.2011

Graz – Liezen – parkla Hüttau lähedal – parkla enne Rosenheimi – Stuttgart (630 kilomeetrit)

Päeva päästsid: meie esimene Preili Ford, tõenäoline paarike Miniga, saksakeelne mees Opel, USA sõjaväelane Ford

Hommik saabus nagu ikka. Vihm oli vist öösel mingi hetk lahkunud, sest olin end kollase keebi varjust välja rebinud. Autod sõitsid mööda tänavat, mõned jalutasid koera, generaator üürgas. Tavaline pühapäevahommik äärelinnas. Võipsipiknik. Kui mõni hommik niisama molutada natukene, siis õnnestus mul Ojari ka sööma saada. Või noh, see avaldus rohkem, et ta nokitses midagi, ma õgisin. Vahe ongi ainult selles, et tema lööb luugid lahti ja tahab suitsu, mina süüa. Kumb see odavam hobi siis on? Jalutasime siis kogumisteel veel edasi ja leidsime sildi ning ilmselge tõestuse, et seal kohas tuleb kaua oodata. Prügi oli üsna parasjagu. Ma arvasin, et nii on ilusam, kui ma need kraavi jalaga virutan. Mina ei pidanud vähemasti selle sees hängima. Kasutatud kondoome ka polnud. Andis lootust, seda oli meil vaja. Suure tühjapanemise ja allaandmise ja kõige keskel peatus... damdadaaaa! AUTO! Ühe sõbraliku plikaga, kes lubas meid Salzburgi poole liigutada. Ta oli meie ingel ja seda ei väsinud Ojari ka kordamast. Ta oli meie esimene üksik naine. Ma ei saa öelda naisjuht, sest hipipaarikese autos oli rool ka naise käes. Meie tema esimesed hääletajad. Üleüldse. Helistas emale ja uuris, kas keegi tuttavatest Salzburgi poole ei lähe. Ta täditütar pidi minema, aga hiljem. Ülimalt armas temast. Lõpuks olime saanud liikuma. Esimene vaatamisväärsus: tunnel. Ojari rõõmuks. Ta vaimustus neist nii armsasti. Neiu rääkis, kui kallis on tegelikult Austrias autoga sõita. Kiirteed on tasulised, tunnelid veel eraldi maksustatud. Kuna me enamjaolt nägime reisil erinevaid teid, siis võib öelda, et Austrias oli palju betoonseinu ja vahepeal, kui natuke kõrgemal sai sõita ja välja ka nägi (muidugi, kui mägi ise ees ei olnud). Ahoh ja nii ilus. Päike paistab, lehmad söövad karjamaal idüll.

Liezeni linnas pandi meid maha. Maci paus! Väiksed lapsed kommipoes. Raha tahetakse rohkem kui koduses Eestis. Ei üllata, üldse. Vahelduseks vihmale päikest ja mõned pildid. Kaugele kõndima ei pidanudki, leidsime kiirelt sobiliku hääletuspaiga. Mässasin kaheosalise sildiga ja siis äkki ilmus kuskilt Mini Cooper kahe tüübiga ja ilge pagasiga. Ojari väitis, et nad pöörasid tagasi, aga mina olin lihtsalt peata kana. Saadeti taevast ülevalt. (Noogutab innukalt.) Igatahes Mini Cooperist sai Huge Cooper ja meid topiti sinna tahaistmele oma imetillukeste ridikülidega. Kõrvalistuja lükkas põlved praktiliselt aknast välja, kuigi Ojari oleks mahtunud ka muidu. Viisakus. Härrad tulid mägedest nädalavahetuse töölt, muidu on ühest külast. Elanud Münchenis ja töötanud disaineritena. Kuulasid ägedat mussi ja nii me kulgesime endiselt mägede idüllis. Austria on ilus, väga palju ja väga suurelt ilus. Meie ühine terav silm arvas, et nad on paar. Küsima ei hakanud. Igaks kolmeks juhuks. Järgmine peatus: bensiinijaam! Üle pika aja levis tasuta wifi ja kasutasime siis võimalust ning käisime Ojju ägeda telefoniga netis. Tegelt vist käis ainult tema. Mul oli virtuaalelu ignoreerimise periood. Ei tundnud puudust ka. Kodused said igaõhtuse rapordi ja elusolemise kinnituse ning sellest piisas. Vajadusel oli alati telefon ning vajalikke asju said nii mõnedki sõbrad uurida. Hea, et nad on. Väga kaua ootama ei pidanud, kui Müncheni silt meid edasi aitas. Tegemist oli ainult saksat kõneleva Opeliga. Saime asjad aetud muidugi. Ojari oma kolme sõnaga. Tiger est geferlich. Kiirtee muutus. Olime Saksamaal. Minu südames pulbitses rõõm. Härra pidi Rosenheimi keerama ja lubas meid enne kreuzi maha panna. Tegelikult muutus loodus ka: mäed vähem kaljusemaks, rohelisemaks, vahelduseks nägime isegi järve, nimeks sel Chiemsee (et ma ainult autosid ei loetleks). Saksamaa bensiinijaam haises veelgi rohkem ja oli veelgi räpasem ja seal oli silt: „Pikniku pidamine keelatud“. Keeldusime samuti WC eest maksmast ja laotasime oma teki laiali ning „elagu võikud“-pidu võis alata. Tahtsime markerit ka osta, aga seda nad ei müünud. Kas nad siis hääletajatele üldse ei mõtle? Ja hääletatud oli seal juba igiammusest ajast. Nimed ja aastaarvud. 80ndad eriti popilt esindatud. Viimaseid jäädvustajad enne meid olid ka aastate tagant, vähemasti 5. Oh, neid stiilseid, mina olin siin kribajaid. Aga.. Hääletamine ei ole surnud! Kuigi, mitu-mitu korda reisi jooksul lubasime me ta stiilselt ära mõrvata, surnuks kägistada. Tõesti, oli näha, et olime Saksamaale jõudnud. Päris paljud peatusid, sealhulgas ka mitmed naised, isegi siis, kui nad meid natukene edasi said viia või Münchenisse, mida me vältida soovisime. Kiirteelikult olime pannud sildi „Stuttgart“. Saksa mõistes vahemaa üsna kökimöki (umbes 300 kilomeetrit). Suurlinn ei erutanud. Õigemini sealt välja pääsemine. Meie järgmiseks sõbraks sai Ford, USA sõjaväelane, kes Sloveenias kalal käis. Ta oli päris siiralt vaimustuses, et sai püsikasse panna 100 mph. Ta teadis isegi mingit Eesti sõjaväe tegelast, kellega tal suhelda tuli. Temast õhkus suurriigi vaimu: saksa keelt ta õppida näiteks ei viitsinud, sest paari kuu pärast läheb ta minema ja siis pole tal seda enam kunagi vaja. Kurb, aga nii ongi. Iseenesest oli ta tore. Sai vabalt juttu ajada ja vahepeal ka lihtsalt vaikida. Kergendus taaskordsest edasiliikumisest. Pakkus meile, et võime tema juures pesemas käia. Ega see sääsetõrje meid eriti puhtamaks tõesti ei teinud ja mõned päevad oli juba põõsa all oldud. Lõpuks tuli ka variant, et võime ta hotellitoa põrandal magada, kui oleme nõus, et ta meid pool 7 välja peksab hommikul. Muidugi! Pesta ja katuse all magada! Tõeliselt mõnus. Ega kohale jõudes pikka juttu polnudki, pessu ja magama.