Minu maailm. Minu jaoks. Ainult?: Kolmas päev, neljapäev, 28.07.2011

Brno – Vranovice – Mikolov – Viin (133 kilomeetrit)

Edasi viisid: mees Ford, Kia-mees, tore onu Audi

Kui hea oli voodis magada. Nii hea, et peaaegu ei tahakski ärgata. Ometi tegin seda lausa enne äratuskella. Jätkasin juba väikestviisi traditsioone, et pildistan magavat Ojarit. Olen väike pervo-stalker. Asjad olid enamvähem ära kuivanud, Ojju magamiskott oli vist veel veidi niiske, aga vähemasti enam ei tilkunud. Käisime taskulambiga duši all, sest tuli ei põlenud ja väga polnud viitsimist kuhugi õiendama ka minna. Põhimõtteks ikka ja jätkuvalt: kui saab, siis tuleb pesta, sest kunagi ei tea, millal jälle saab. Lahkusime ja saime oma hommikusöögi pakikesed ka kaasa: jogurt, kaks saia, pasteet, juust ja mingi imelik küpsiselaadne asi. Järgmine siht oli pood, õnneks see paistis. Ostsime kohe mõnuga süüa ja mõned tšehhi õlled ka. Raha läks üllatavalt vähe. Tšehhi on odav. Trammijänesed sõitsid siis sellesse ägedasse parki, kuhu meid öösel tuttu saadeti, ja asusid pikniku pidama. Päike paistis vahelduseks. Kuivatasime rätikuid ja mõnulesime niisama. Pildistasin õllepudeleid ja sõime hommikust. Mõlemad ei viitsinud väga lahkuda. Pikk arutelu käis suunal: „Nii, Poola sai läbi, oleme Brnos. Kuhu edasi?“ „Prahasse?“ „Viini?“ Okei, proovime Viini poole. Korjasime oma kodinad kokku ja hakkasime linnaserva kõmpima, vahepeal hüppasime suvalistele bussidele ja lõpuks ringitamise juures selgus, et oleksime selle sama trammiga saanud kenasti otse tee äärde sõita. Meil aga ei pea midagi lihtne olema, sest võtsime ikka viimase peatuse. Halb, peatus tagasi. Parem. Nii siis on siis mingi tee. Näe, siin pealesõidul võiks olla hea hääletada. Mitte päris, aga mugisime alõtšasid puu otsast ja otsisime paremat kohta. Miskipärast päris keset teed minna ei tahtnud ja nii algas meie teekond võsas. Vahepeal tuli mingeid tobedaid teeületusi teha, liiklus oli kergelt öeldes tihe. Sattusime tööstusrajooni. Saime tünksi. Vähemasti rekkajuht seletas, et see on paha koht ja juhatas meid paremasse. Olime sellest isegi aru saanud, aga jah. Lõpuks saime mingit iks kaudu tee äärde tagasi. Valmistusime pikaks ootamiseks, aga voila ja noor mees Ford võttis meid peale. Ütles, et läheb Viini suunas, aga keerab kuskilt ära. Okidoki, me saame Brnost ära! Aitäh ja teeristi.

Härra jõudis just suitsu põlema panna või mõtles seda teha, aga Kia peatus. Läksime! Kuhugi. Päris täpselt aru ei saanud, aga suund oli õige. Vaatasin suu ammuli: mäed, suur järv, lossid. Nii mõnus ikka! Mikulovi sisse sõites oli föönimees ja välja sõites oli rajalt maha võtja. Puhas mõnu. See polnud, et alla 10 euro ei saanud kaardiga maksta bensukas. Kui ma ei eksi, siis Ojjul oli kõigest tulemasinat vaja. Sõida seenele, tšehhi oil, või mis iganes Sa ka oled! Puuküte ruulib! Ei läinud kaua, kui peale korjas meid tore onu Audiga. Ärimees. Tuli Norrast tööreisilt. Ostis meile kohvi ehk siis mulle mahla, Ojarile esmamainitut ja natuke energiat Snickersi näol. Väga armas temast. Uuris, mis meil plaanis. Sel hetkel olime otsustanud, et natukene Viinis ja siis liigume edasi. Positiivne plaan meil jõuda kuhugi Salzburgi poole. Me ei adunud kui suur on lõppude lõpuks ikkagi Viin. Kurtis, et see ei ole kõige ilusam osa Austriast. No mis mõttes ei ole? Mäed, lõputud viinamarja põllud, väikesed külad. On küll ju! Taaskord ei olnud me veel kõike näinud. Vihma hakkas mingil hetkel sadama ja kui oli valik, kuhu suudnuda, siis ütles tore onu: „Mul on teile ettepanek...“ Mina naiivitar isegi ei mõelnud halba, vaid laususin lihtsalt: „Jah?“ „Mul on Viini peaaegu kesklinnas vaba korter. Ma üürisin seda välja, aga nüüd on mul seda endal vaja ning praegu on see täiesti tühi. Kas te tahaksite täna öösel seal olla?“ Minul küll süda sees hüppas, katsusin seda veidi vaigistada ja nüüd ütlesin jah, ilma küsimärgita. Et mitte nii egopauk näida, siis tegelikult me arutasime ka. Märg ja värki. Muidugi jääme ööseks Viini. Sõitsime läbi linna, ta rääkis, kus mis on ja seletas pikalt laialt. Lõpuks maja juures tegi meile veel joonised. Andsin oma idioodikaardi panti ja nii me olimegi korteris, kus ainuke mööbliese sisseehitatud kappide kõrval oli naljakas tool. Tegime end korda ja läksime linna peale patseerima. Vihmas, muidugi. Ülimalt armas oli ka soovitus, et kui tema oleks meie asemel, siis ta sõidaks jänest. Nii tegime meiegi, vanemaid inimesi tuleb ju ikka kuulata. Viin on selline mõnus sümmeetriline linn, keskel on ringtänav ja selle keskel siis vanalinn. Muidugi me läksime valele poole ja eksisime natukene ära ja küsisime abi italiano turistidelt ja vantsisime vihmas ja. Lõpuks leidsime end õigest kohast, kuivõrd seda öelda saab, sest tegelikult oli niisama kondamine ka üks eesmärk. Astusime ühte söögikohta sisse, istusime mahagi. Kuidagi vale oli ning läksime minema. Teises kohas jõudsid meieni snitsel ja vorstikesed. Njämm! Raha läks küll mitme rubla eest, aga see, et meil on säästutripp, ei tähenda, et me ei võiks hästi süüa. Väsimus ronis kontidesse ja viis meid ise korterisse magama. Põrandale küll, aga siiski soe koht pesemisvõimalusega.