Minu maailm. Minu jaoks. Ainult?: Kaheksas päev, teisipäev, 02.08.2011

Rust – Karlsruhe (103 kilomeetrit)

Päästeoperaator Volksu buss

Öö möödus, jah, magades. Hommik oli päikseline ning udu tõusis tiigilt. Õhtune ujumise edasilükkamine ei realiseerunud ka siis. Unesoojana ei olnud vesi üldse kutsuv. Natukene nihverdasime ja kohe avamiseks väravasse ei rutanud. Tukkumine, hommikusöök värskes õhus, luikede ja päevitava meesterahva piidlemine. Nii hea oli! Riided selga. Mõned asjad käekotti ja liikusime. Teised liikusid samuti. Päris valus rahvaste rändamine toimus. Katrina järjekorra tormihoiatused olid saamas tõeks. Pilet 36 eurot. Pangakaardiga makstes ei tundugi nii suur summa. Eesti kroonidesse arvutamise peaks ka kindlasti ära jätma. Ei, minu ja Ojju meelest oli kogu asi seda raha väärt. Järjekorrad olid muidugi pikad, aga iseenesest oli asi suunajatega hästi korraldatud ja pidev liikumises olemine päästis ka veidi. Terve pika päeva hullasime lõbustuspargis. Kahju, et mul sammulugeja aku vahetamise tõttu oli ununenud taas käima panna. Oleks ilmselt rekordi teinud. Meie omaks jäi vist 23000 midagi. Täpselt ei mäleta.

Europa Park siis. Ostsime piletid. Kottidest tuli lahti saada. Kuna need kappidesse ei mahtunud, siis lasti meil need ühte ruumi panna. Silt peale ja teine meile. See on hüpersupermõnus tunne, kui saab ilma lisakilodeta kõndida. Esimeseks käisime läbi õuduste toast, mis rohkem naerma ajas. Järgmiseks läksime torni, mis meid kuhugi kõrgustesse virutas, vabandust, sõidutas aeglaselt. Mu meelest suurepärane vaade ja sai piiluda, kuhu me veel minna tahaksime. Enne sai rivis seistes veel jutustatud kõrgusekartusest ja muudest toredatest asjadest. Ojari tegi kõik kaasa! Kõik kõige jubedamad, kus me siis kahekesi röökida saime. Mitte niivõrd hirmust vaid, et nii äge oli. Samas eks kui ma nüüd aus olen, siis see tunne „Appi, appi, kohe kukun välja!“ mulle küll ei meeldinud. Ilmselt oleks igav ka olnud, kui lihtsalt tuimalt oleks sõitnud. Hirmu ja ägeduse piiril laveerimine. Mercedese mäed ja Gazpromi Ameerika mäed. Kõige pikema järjekorraga, eks arvata ole miks. Kahjuks tundus selle hiigelootamise peale sõit ikka kole lühike. Veega asjad on ka meie listis kõrgel kohal. Jahutus sel kuumal suvepäeval, mil tõesti mitte kordagi ei sadanud, oli ikka kõige mõnusam. Aeg lendas linnutiivul. Jätsime viimaseks Šveitsi osas asuva bobiraja. Kahjuks see oli üsna lahja ja üllatajaks osutus hoopiski Eurosat, mille kohta me alguses arvasime, mis imelik maja see veel on. Raske on kirjeldada, kui vaimustavalt vinge oli. Käisime praktiliselt kõik põnevamad ja nn punasemad kohad läbi. Kõigist üksikasjalikult rääkida ei viitsi. Minge vaadake ise.

Tulevasteks kordadeks kõrva taha panna: vesi oli hirmkallis ja seda kulus, lõpuks käisime lihtsalt wc-s pudelit täitmas. Meie Euroopa teede atlases Rusti ei olnud. Arvasin alguses, et mingi pommiauk koht ja siis keset põldu mingi lõbustuspark. Päris nii polnud. Isegi hääletaja-põngerjad said ilusasti kohale. Nojah, aususe mõttes me ju tulime rongiga. Ringsheim on koha nimi ja sealt saab bussiga edasi. Toit oli samamoodi kallis. Jätkasime oma burksi ja friikaringi. Söögikohti oli muidugi rohkem ja valik suurem, meie aga konservatiivsed. Kannatust tasub ka kuhjaga võtta. Eks järjekordades seistes sai ikka totruseid ka tehtud ja nähtud. Kuskil rääkisid lapsed oma äkitsi vanaemale blondiininalju. Paar korda ostsime järtsis jäätist. Kavalad raisad. Austria osas asuvad veega plätserdamise asja oodates tulid mängu kokakoola pulgad. Nende omapära selline, et asuvad papist topsis ja siis tuleb neid löristada. Teadagi, mis ma siis välja mõtlesin. Miskine inimene nägi ja siis hakkas naerma ja Ojari hakkas vastu naerma. Mina naljast aru ei saanud ja siis Ojju seletas mulle ning miskine inimene seletas teisele inimesele ja siis me lollakasti passisime teineteist ja naersime. "Väikesed lapsed on ka" Samuti tasub varuda aega. Tegevust jätkuks tõesti mitmeks päevaks. Meie prioriteediks olid ilmselgelt närvikõditajad. Samas tundus mulle, et seal saaks ka väiksemate laste ja terve perega lustida. Üks päev, millega apsaluutselt rahule võiks jääda. Sain esimest korda ka korra Ojari telefoniga emaili tsekkida. See oli viga. Pärast olid muremõtted mitu päeva peas, aga sain asja siiski lahendatud ja arvamise, et mõni inimene ongi lihtsalt idioot. Mina igasugustele provokatsioonidele ja valesüüdistustele ei allu. Nii, et BÖÖ! Tuju rikkus küll muidugi ära, kuid kõik, mis toimus Eestis tundus nii-nii kaugel. Seda ta ju oligi. Tähtsad inimesed ikka kuulsid meist, huvitundjad uurisid, infopunktid koduses staabis toimisid. Argimured sai ära visata. Õhtul lendas uni sajaga peale, et polnud aega igasuguseid tobedaid mõtteid mõlgutada. Ei seganud möödasõitvad autod ega sagivad inimesed. Võib-olla natuke piirajaks oli, et meil oli tagasilend paigas ja aeg limiteeritud. See tähendab, et on mille poole pürgida veel. Ülim vabadus. Ahjaa. Ametlikult oli pargi avatud olemise ajaks oandud 9-18, aga tegelikult oli 21ni lahti. Pikendatud ajad. Vot.

Nii kaua me seal ka enamvähem olime. Jalutasime tagasi tee poole. Meie läksime läbi linna, enamik autosid voolas muud teed mööda. Pimedaks läks vara ja sedasi me helkurite ning taskulambiga kõmpisime. Vahepeal üksikuid mööduvaid autosid hääletades. Lõppematu uss oli meile kenasti näha ja varsti olimegi ussi hääletamas. Kiirused vähemasti väikesed. Ma väga lootusrikas polnud. Silt „Karlsruhe“ ja lootus, et ehk saame vähemalt järgmise bensukani. Sõin õuna, keegi neiu küsis, kuidas Ringsheimi saada, näitasin suuna ja sel ajal oli Ojari meile ka auto juba saanud. Buss Rahvavagun, tõepoolest täis rahvast: noored, kes tulid lõbutsemast. Ojari tegi rohkem juttu, mina sattusin tiineka kõrvale ja olin vaikselt. Tukkusin vahepeal. Teise kõrvaga kuulasin, mida Ojju räägib. Häid asju sain kuulda. Aitäh, et hindad mind! Katsun siis ikka kaardilugemisega Su ootustele vastata. Midagi kohutavat seekord vist ei juhtunudki. Kopenhaageni draama ei kordunud. Mõistsime vast teineteist paremini, sest mõlemad olid lombakad, kellel villid, kellel küünised valesti. Mingist hetkest hakkas valus. Mõlemal. Millal? Millalgi. Kohutavaid äraeksimisi ja vales suunasminemisi ka polnud. Noh, natuke panime pange, aga see asjas rohkem naerma ja seega tuli olukord ära lahendada lihtsalt. Võib-olla oli nii raske, et vingumiseks ei jäänud aega. Tegelikult, me oleme ju suuremaks ka kasvanud.

Igatahes bensukas enne Karlsruhet oli meie siht. Vaatasime koha üle: valel pool teed, väike, pommar. „Tahate viime teid heasse kohta?“ „Okei, siia me küll ei jää!“ Kuhugi kiirteede pealesõitude ja susservusserite vahele meid maha pandi. Kaasa saime ka pudeli jooki. Aitäh, head inimesed! Otsisime unepaika. Teetööd tegid lärmi ja valgust, aga need kadusid käpelt ja olime ainult meie, muhklik maa ja sipelgad. Pimedus varjab teadupoolest asju. Hommik toob selguse. Õhtusöögiks oli minul šokolaad, Ojaril suits. Head ööd, sõber!