Esimene päev, teisipäev, 26.07.11

Kihutasime: Tallinn – Ääsmäe – Salacgriva – bussipeatus Lätis – teerist Panevežise lähedal – Grajewo (767 kilomeetrit)

Staari tegid: Saaremees Renault, rootsi rekkajuht Volvo, läti ehitaja Audi 80, soome puiduhakkija Mersu ja läti rekkamees Kollane Auto

Ah, mida ma valetan. See lugu hakkas varem. Minu jaoks kohe kindlasti. Ma arvan, et see hakkas mu puhkuse algusest. Sellest, kuidas ma kodus mõnulesin, vahtralehtedega liputasin, rannas käisin ja akusid laadisin selleks, et pühapäeva hommikul viimased asjad kotti toppida ning Tallinnasse Ojari riideid pesema põrutada, et teisipäeval kiiremini minema saaks. Ausalt öeldes sujus kõik isegi talutavalt kenasti. Me ei maganud koletult kaua nagu meil eelmine kord juhtus või üleeelmine või noh, nagu tavaliselt. Ilmselt tingis selle lihtsalt see, et Ojari oli tööl ja minul oli periood, kus ma väga magada ei osanud. Natuke paanikat, kus on mu asjad. Veidi naeru „kas ma võin võtta neli paari päikeseprille kaasa?“ (Saate ju aru, et mina pakkisin oma asjad juba pühapäeval...) Siis korkigem lahti šampusepudel ja tõstkem kruusid (haha) Ühtse Euroopa terviseks! Ära liiga palju joo, muidu oled purjus kohe reisi alguses. Pudel Garri jaoks külmakappi ja minekit.

Laagri. Rivi. Aga me oleme vanad ägedad hääletajapüssid ja saame peale! Silti ei pannud veel. Peatub auto. Ojee! Sõidab Haapsallu. Bää! Jätsime minemata. Nagu arvata, siis tingib see ka selle, et ka järgmine viib meid kõigest Haruteele. Janditati meid ilusasti lähemale õigele kohale ja nii meie seiklus oligi alguse saanud. Üldse on Laagris ekstramõnus hääletada, sest sealt on saanud minu ja ilmselt ka Ojari hääletamiskarjäär alguse, sealt oleme me koos ja eraldi päris palju Noarootsi poole oma teed seadnud. Mälestused, mälestused... Mitte väga kaua ootamist, aga siiski esimene müslibatoonipaus. Alguses sai neid ikka kõvasti söödud. Muidu põhinali oli, et ostan omale 13 batooni kaasa ja iga päev söön ühe, kui Ojju kõrval vitsutab. Armastus on meil.

Järgmiseks tõsielustaariks osutus haagiseta rekka Volvo, mis (kirjutasin, muide, alguses hoopis kes) sisaldas endas rootsi rekkamees Sörenit (teeme, et oli Sören). Ta tutvustas küll end, aga mu kanaaju ei suuda ta nime enam meenutada. Igatahes mees oli räigelt sillas, et me temaga svenskat pratasime ja talle kuskil tanklas praemuna ning leiba sebisime. Tädi oli veits hämmingus, kuid praemuna me saime ja sõit läks edasi Riia poole, mis tõi selguse, et lubatud/kardetud Treimani külastust ei tule, sest õhtuks pidime olema ja olime ka Eestimaa pinnalt lahkunud. Salacgrivas selgus, et uuuuuuuuups, mees, tule Tallinnasse tagasi, Su haagis pani kogemata Stocki poole ajama. Nii meid maha pandi ja me vantsisime positiivsuse nootidega hinges „linna“ serva. Seal sai hävitatud kaks minipudelit veintsi ja visatud mõni nalts (Gerli, see on nii Sinulik kõnepruuk praegu). Kohapeal oli mul igatahes kole naljakas, kui Ojju ühtedele leedukatele järgi hüüdis, kes suht söestunud autosid vedasid, et Lätist pole mõtet autosid tuua, need ei ole sõidukorras. Tsillisime üsna mõnuga soojal asfaltil sildiga „Riga“. Oli valmis kirjutanud ja peaaegu ära saatmas üht suhteliselt nilbet sõnumit, kui peatus shalalaaa Audi 80 (autode üles kirjutamine oli muide Ojari idee). Lubati 30 kilomeetrit edasi. Kui mees meid maha oli pannud ja me talle spasiiiiiba ütlesime, siis ta oli parajalt üllatunud, miks me ometi enne ei öelnud, et vene keelt ka räägime. No, vaata, väga ei räägi... Ja seal toredas bussijaamas, rõhutame Lätimaal, oli kiri: „OLE RAHUL ... TÜRA.“ Hästi, eks me siis oleme. Eriti veel kui järgmise auto peale saime. Kui Põhjamaades on üsna keerukas hääletada, siis Baltiriikides võtsid meid peale nii rootslane kui ka soomlane. Viimane sõitis Vilniusesse ja pidu meis eneses algas. Riiast pääsesime. Kruiisisime Mersus, kus meile soomekeelseid laule tõlgiti. Eestlased pidid toredad olema, ta parim sõber oli ka eestlane. Kuskil ummikus vaatasime puiduhakkemasinate tutvustusvideot. Tüübil oli päris kahju meid kuhugi suvalisele teeristile jätta pimedas, aga jäime endale kindlaks, et ei soovi Vilniusesse minna.

Strippasime kuskil tee ääres, pidasime pikniku ja koukisime välja helkurid ning taskulambi. Kaugemal lõi välju. Ilus või nii. Natuke ka hirmutav. Äiksega kipub nimelt ka vihm kaasnema. Kuskil pärast Pärnut meil vedas, sõitsime oma rootslasega ja märjaks ei saanud veel. Ignoreerisin ilmateadet, mis lubas Põhja-Poolasse jõletut ja lõppematut vihma. Pime, vähe autosid ja seal me siis proovisime. Kõndisime, proovisime veel ja otsustasime, et üks veel ja tuttu ära. Peatus! Jess! Läti rekkamees, kes sõitis Saksamaale. Sinna me vaevalt temaga sõidame, aga kiiresti jõudis meie peakolukesse teadmine, et tal on pikk sõit ees. Üllatuslikul kombel ei tulnudki meil vene keeles rääkida. Alguses üritasime, aga mees oli üsna noor ning ühel hetkel pigistasin oma julgust ja uurisin, kuidas tal inglise keelega lood on. Päris hea. Arutasime maast ja ilmast. Tegime mõne lühema ja mõne pikema pausi. Leedus. Kaunase lähedal pidi olema plats, mida kutsutakse eestlaste või Eesti parklaks, sest kui tööd Tallinnast alustada, siis Kaunas on esimene pikem tudula. Ojari meelest oli tüüp täpselt tüüpilise lätlase nägu. Rääkisime talle ka lätlaste kuuest varbast ja sabast. Ta levitas meile folkloori, mille põhjal eestlane on see kaelkirjak seal anekdoodis, kus ahv nalju räägib ja kirjak mitme päeva pärast naerab. Rekkameeste komme vahepeal omale külma teha, pani päris lõdisema, aga kuskil tunnikese saime küll Ojariga mõlemad tukkuda. Kell kuus hommikul pandi meil Põhja-Poola linnakeses nimega Grajewo maha ja öeldi aidaa! Plaan oli täidetud: olime esimese päeva lõpuks Poolas. Teate ju ikka, et uus päev algab siis, kui ma ära magan? Tegime mõned pildid „Mina Poolas“, taustaks tüüpiline poola kujunduselement rekka. Jalutasime linnakesest välja, õnneks oli see minimõõdus. Pakkusin magamiskohaks kiriku tagust. Kaaslane arvas mul, et see pole hea mõte. Lõplik valik langes maisipõllu kasuks, kust osaliselt oli saaks juba ära koristatud. Varjas ilusasti meid tee pealt ära ning arvasime, et me vast ikka ärkame, kui traktoriga hakatakse otsa sõitma. Seadsime siis end kenasti sisse. Esimene ohumärk oli, et tibutas. Mis sellest! Me ei ole mingid papist poisid! Kolme tunni pärast läbimärjad olime küll. Minu magamiskott oli märg, aga Ojju oma oli läbimärg. Ma ei tea, kuidas ta üldse magada sai. Mul oli küll tunne, et mina und ei saanud. Lõplik tõusmine toimus, kui sain aru, et ma ei saa end liigutada, õigemini, sain, aga siis tuli tagumiku alla loik ja ma ei olnud püksi pissinud! Aitas kah. Plätud olid vett täis. Tegelikult ei sadanud ju üldse kõvasti, kuid siiski järjepidevalt. Polnud isegi hommikusöögi isu. Riided selga, hambad puhtaks, kott ja keep selga. Keepidest loobusime üsna kohe, sest sedasi hääletada tundus eriti tropp ja märjad olime nagunii.

Suvaline bussipeatus Lätimaal. Peab armastama.

Ojari Poolas.

Maarja Poolas. Taustaks tüüpiline kujunduselement.

"Teeme nüüd sõbrapilti ka!" Maisipõld.

Alustasin oma pervokarjääri. Hotell.

Veidi vesine hommik.