Minu maailm. Minu jaoks. Ainult?: Teine päev, kolmapäev, 27.07.2011

Kihutasime: Grajewo – läbi Poola Katowice lähedale – Česky Téšin – Brno (795 kilomeetrit)

Staarid: umbkeelne poola vanamees Opel, kaubik Fiat, mees Hyundai, kes meid paremasse kohta viis, Punane Rekka

Warszawa silt kilesse, silmad kinni ja hääletama. Tegelt olid silmad ikka lahti, aga vett oli nende vahel üsna palju. Vihmavett ikka. Ei saanud me kaua tee ääres olla, kui peatus üks Opeli kastiauto. Seletas midagi kaashäälikutes, näitasime oma Warszawat, ta näitas kaardilt, kuhu läheb ja sõidameeeee! Lõpuks saime aru, et ta kodu on hoopis Lõuna-Poolas Tšehhi piiri ääres ja ta sinna suundubki. Vedu! Ei mingit Varssavit, ei mingeid kolkas hääletamisi. Poola armastab meid endiselt. See oli sõit, kus Ojari enamjaolt magas, tegelikult mina ka. Ühel hetkel sain ma oma suurepärase poola keele oskusega aru, et juht tahab tuttu minna. Tegime siis peatuse, aga ta tahtis hoopis mind sinna kabiini peale panna. Ma hakkasin naerma. Olen ju geenius ja tegin käte ja jalgadega selgeks, et ma ikka ei taha. Ise mõtlesin, et no see kael nii nõrguke peab olema, et pea magades töllerdab. Lõppes peatus hoopis kohviga, mis poolakate meelest on: vesi, lahustuv kohv + meie meelest piim ja megapalju suhkrut. Vägistasin selle endale sisse, sest ta tegi meile ikkagi välja. Peamine põhjus oli see, et jalad, püksid, pusa, aluspesu vist mitte, olid märjad. Kohvilaadne toode oli soe. Herr Vonk keeldus seda ollust lõpetamast. WC oli out of order. Poola keeles muidugi. Põõsaid polnud, aga põis ju venib!

Nii me siis kihutasime mööda lõputuid Poola teid, mille puhul oli asfaldiga kokku hoitud, et jääks rohkem raha tee äärde riste panna. Neid seal jagus... Lõppematu teeremont ja kiirusepiirangud. Auk augus ja lapp lapis. Meie teed on luksus! Ausõna! Ma ikka ei jõudnud Poolat ära kiruda ja Ojari ikka naeris mu üle pärast. Ilmselgelt sain trauma. Eks siis tuleb plaani võtta ja enesele tõestada, et Poola on ilus maa. Tee ääres seente, hoidiste, marjade, igast saaduste ja enesemüüjad. Kui eelmine kord minul poola litse näha ei õnnestunud, siis seekord küll ja ohtralt. Andis natuke kindlust, et ma ilmselt ikka selline ei näe seal tee ääres välja. Esiteks nad seisavad lihtsalt kuskil kahtlases kohas ja neil pole hiigelsuuri kotte. Üsna vastik oli end kaubaautodesse (targemad inimesed ütlevad, et need olevat furgoonid) mahutada esiistmele: juht, mina ja kott, Ojari ja kott (ok, ok, tal neid tegelt rohkem:D). Poolast jäid meelde: vihm, hiiglaslik pooleldi üleujutatud kapsapõld, sinine hirmuäratavate rägastikega, ilmselgelt nõukaaegne sild ja minu suurepärane poola keele oskus.. Ojari ikka imestas. Tegelikult üks hetk oli vähe imelik ka, mul helises telefon, aga vanamees hakkas midagi seletama ja siis Vonk kuulas ja pärast ütles, et tema meelest ta tahab raha. Mul hakkas hirmus. Samas oli üsna vähe veel sõita ja arvestades meie keeleoskust, siis ta võis vabalt meile raha ka pakkuda. Kuskil bensukas pandi meid maha, mina vana paranoiline mõtlesin, et ta jumala eest meie kottidega minema ei sõida, sest ühel hetkel sai need talle kasti topitud. Ei sõitnud, andis ilusasti tagasi, me tänasime, eesti keeles, sest vahet pole, poola keeles me seda öelda ei osanud.

Piirini polnud enam palju. Jehuu! Sõime, jõime, esimest korda vist tolle päeva jooksul korralikumalt. Taskulamp sai omale korralikud patareid. Ma pidin neid küsima! Letist. Pikka pidu polnud. Piknik kokku ja taas tee äärde. Lemmiksildiks osutus CZ. Mees Fiatiga, ei, mitte Jörberg. Mulle meenutas ta natuke G.-K. nooremat venda. Vanemaid ma pole ju näinud. Vahepeal käis mingite ladude juures. Jah, see oli teelt kõrval. Jah, ma mõtlesin korra WTF. Noor, loll ja naiivne. Pani meid Tšehhi piiril maha. Viis kahjuks mingisse ekstra-nõmedasse kohta, kus me siis sillal riideid vahetasime ja niisama hängisime. Pilte tegime, sest Tšehhi oli lausa unelm võrreldes Poolaga. Lollitasime siltide otsas ja olime niisama toreda. Peatub mees Hyundai. „Kuulge, te olete eriti halvas kohas!“ „Jah, me teame.“ „Tahate, ma viin teid paremasse, sinna ringile, kust te tulite enne.“ „JAAAAA!“ Superluks, vedas meid läbi linnakese, seletas, rääkis oma Eesti kogemustest ja oli üdini sõbralik ja hea. „Do you know what does Kunda mean in Czech?“ „No...“ „It’s pussy and everyone wanted to have picture with this sign when we were in Estonia.“ Suur naer! Tagasiminekud tunduvad totrad, kuid vahel vajalikud. Seda ütles tegelikult ka tema. Olime kohas, kus saime oma esimese tünga. Üsna totter on kõndida rekkani ja avastada, et ta peatus lihtsalt niisama. Olime liikunud piisavalt palju lõunasse, et kell 9 hakkas juba pimenema. Helkurid-värgid välja. Mina mõtlesin pingsalt piiritsoonis aia peal magamiskoti kuivatamisest. Sellega oleks iseenesest pidanud varem tegelema, päike oli juba külm ja mitte enam kõva.

Meie järgmine staar oli Punane Rekka, nagu hiljem selgus, siis enne Hollandit me rekkameestega enam ei kohtunud. Vähemasti mitte nende autodes. Tahtsin koletult ohkida, kui jube oli Poola ja need teed, aga noh, üllatust juht oli teadagi kust... Ajasime siis niisama oma puu-vene ja inglise keeles juttu. Vastasime küsimusele tuntud poolakad. Ojari sai särada, sportlased tulid reas. Ta teadis meie omasid ka. Väike gepsu stalker nagu ma olen, siis tema teekond viis Itaaliasse. Meie siht oli Brno linn. Saime ise valida, missugusel mahasõidul me tahaksime lahkuda. Tegime siis ükikakikomminommiseeonkõigelähem. Hops ja läinud ta oligi. Järjekordselt üks tore mees. Meie olime kuskil. Seal kuskil oli trammipeatus ja meil oli suund, kuhu jääb kesklinn. Ei olnud see just mingi eriliselt keerukas küsimus. Natuke kaardiuuringuid ja teadmine, et ää.. ei saa väga aru. Lähme trammi peale! Isegi hea tahtmise juures poleks me piletit saanud osta, sest Tšehhis on oma raha ja seda meil polnud. Kui nüüd mõelda, siis tšehhi kroone ma päriselt näinud ei olegi. See selleks. Uurisime mingilt tüübilt elu. Ta väga aidata ei osanud, aga kesklinna näitas kätte. Meie siht oli hostel leida. Jalutasime natuke sihitult ringi. Esimese kümne minutiga leidsime geibaari. Seekord sisse ei läinud. Uni ja väsimus olid oma töö teinud. Närisin müslibatoone, et näljast vihaseks minemist vältida. Õts otsis meile mõned hostelid. Me siis tegime vanalinnas ühes kohas kaardist pilti ja otsisime. Janka-Pankad ja muud toredad tänavad ja absoluutselt arusaamatu vanalinn. Jaiks! Vähemasti tšehhid panid pidu. Leidsime siis suure surmaga ühe koha üles, aga see oli mingi KOOLIMAJA. Mida?! Istusime nagu kaks kodutut. Uurisime siis mööduvalt neiult, kas ta mõnda hostelit ei tea. Ütles, et see maja on nädalavahetustel hostel. Ilmselgelt ei olnud nädalavahetus. Rohkem ta ei teadnud, aga ütles, et seal suunas on park ja kui on hea ilm, siis on seal ägedad inimesed ja kui me tahame, siis me võime seal magada ka. Ta rääkis seda kõike nii nunnusti, aga jah, parki me ei läinud. Kell oli päris palju, sealse aja järgi üks, Eestis juba kaks. Kes on veel üleval, kes on Interneti läheduses? „Ojari, kas Sa tead kedagi?“ „Ei.“ Okei, proovime, sest ma vist kedagi tean. Ardo saatis meile lõpuks kolm aadressi veel lisaks. Üks oli kinni juba. Üks oli liiga kaugel ja üks oli proovimist väärt. „Kui see on kinni, siis me läheme ja hääletame Prahasse!“ Tee oli pikk ja vales suunas (kui Praha minna), aga me leidsime. Uks oli kinni. Ma juba olin väsinud ja alla andmas, sest võib öelda, et selleks ajaks oli 32 enamvähem järjest üleval oldud, aga siis.. Tuli välja supermän Ojju ja helistas sinna. Unine neiu tuli ja lasi meid sisse. „See on siis 600 tšehhi krooni.“ „Kas teil kaardiga maksta saab?“ „Ei.“ (Mina mõtlen: omfg, mitte seda nüüd, mitte praegu, tahan magada.) „Eurodes?“ „Jah, kohe arvutan palju see teeb.“ „Jess!“ „Mitmekesi me toas oleme?“ „Kahekesi.“ Ma arvan, et imestus meie nägudel oli suur, sest kasseeriti meilt kokku 25 eurot ja anti korralik kahekohaline tuba. Muud ruumid olid küll jagamisel, aga teisi inimesi me ei näinud liikumas ei öösel kell 3 ega ka hommikul kell 10. + veel hommikusöök. Käpelt asjad kuivama ja tuttu ära. Neid viimaseid hetki me veel õppisime armastama.